Ma Elan Siin | Vikerraadio | Err

Estonia teatri endine balletisolist Juris Žigurs (foto: Rauno Volmar) on sündinud Lätis. Tallinna Koreograafiakooli tuli noormees pärast seda, kui selgus, et Riias temavanuseid poisse parasjagu vastu ei võetud. Nii tuli tal teismelisena hakkama saada võõra ümbruse ja võõra keelega, muretseda endale elamine ja hoolitseda, et kõht täis oleks. Juris kohanes üsna ruttu ja hakkas õpingute ajal saama ka pisirolle teatrilaval.

Tatari-udmurdi-vene päritolu Stanislav Kalinin on sündinud küll Venemaal linnas nimega Perm, ent on oma 34-st eluaastatst 33 elanud Eestis. Ta peab ennast nö tüüpiliseks lasnamäelaseks. Stanislav on veidi kinnise loomuga ja leiab, et sõprussuhted tal liiga kergesti ei teki. Ent samas on noormees end tööalaselt kenasti teostanud ja peab praegu rahvusvahelises väikefirmas ajakirjade graafilise disaineri ametit. Üks tema lemmikkuntsnikke on Eduard Wiiralt ning Stanislav leiab, et tema peengraafikal on sarnaseid jooni suure meistri loominguga.

Olga Pärn on valgevenelanna, kes õppis Minski Kunstiakadeemias graafikat ja sõitis seejärel end täiendama Prantsusmaale. Sealses kunstikoolis käis õpetamas ka meie animafilmi guru Priit Pärn. Kaks inimest kohtusid ja armusid ning mõne aja pärast tuli Olga juba oma abikaasa juurde Eestisse. Täna tehakse koos animafilme, lisaks õpetab Olga Kunstiakadeemia tudengeid. Eesti võttis naise vastu sõbralikult ja seda eelkõige läbi mõttekaaslaste ringi - huvitavaid inimesi käib neil külas ja põnevad kolleegid on ka teised filmitegijad. Juttu ajas Haldi Normet-Saarna.

Armeenia rahvusest Artem Davidjants on sündinud Bakuus, kus elas 18 aastat. Lapsepõlve aegadest meenub esimesena suur hoov, kus kohtusid ümbritsevate majade elanikud. Nemad teadsid kõigist kõike ja elu käis nagu peo peal. Sellel oli nii hea kui halb külg - positiivne oli see, et inimesed olid abivalmid, tüütuks sai aga privaatsuse puudumine. Ülikooli läks Artem juba Armeenias, seal tuli ka sõjaväeteenistus. Noore ohvitserina tekkis tal võimalus sõita Eestisse ja siin kohtus ta oma tulevase, eestlannast abikaasaga.

Artjom Tepljuk on eesti-vene-kasaka päritolu ja temas voolab ka ukraina verd. Täna töötab ta Kultuuriministeeriumis, täpsemalt kultuurilise mitmekesisuse osakonnas ja tegeleb lõimumise küsimustega. Erilise heldimusega meenutab Artjom oma lapsepõlve suvesid Kasahstanis ja sealset hoolitsevat ent nõudlikku vanaema.

Eesti-Gruusia päritolu Tiina Tšatšua paistab oma tulise temperamendi ja tohutu energiaga kaugele silma. Ta on töötanud presidendi kantseleis protokolliülemana, kuhu teda omal ajal kutsus Lennart Meri. Täna on Tiina õppejõud EBS-s, saates aga teeme põhjaliku rännaku tema lapsepõlve-Gruusiasse, kus uudishimuliku ja vastutvõtliku tüdrukuna kohtus hoopis teistsuguse maailmaga ja õppis tundma oma juuri. Tiina Tšatšuaga ajas juttu Haldi Normet-Saarna. Kuula 7. mail kell 17.05.

Edina Dufala Pärn on ungarlanna, kes kohtus oma tulevase, eestlasest abikaasaga õpingutel Soomes. Tänasel päeval on Edina dotsent EKA sisearhitektuuri osakonnas. Peres kasvab kolm last ja elu on üsna seltskondlik. Sõbrad on selles kodus alati teretulnud ja hea ungari või ka muu köök käib kindlasti asja juurde. Edina on avastanud, kuidas ta Eestis elades hindab väikeseid asju - metsas kasvavat pohla ja mustikat, kaerahelbeputru.

Nijazi Gadžijev on Eesti Aserbaidžaani Kultuurikeskuse Aydan esimees. Ühel ilusal päeval tuli ta Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima ja hiljem tuli siia ka tema arstist abikaasa. Täna on peres neli last ja kui eksootiline välimus välja arvata, võiks neid eestlasteks pidada. Lisaks laitmatule eesti keelele paistavad lapsed silma ka väga hea õppeedukusega Tallinna 21.koolis.

Svetlana Kruusvalli vanemad on sündinud Ukrainas, tema ise juba Eestis. Siin elades põimuvad Svetlanas kindlasti kaks kultuuri, sest isa-ema kodus on kõik ukraina-pärane täiesti enesestmõistetav. Kindlad kokkusaamise traditsioonid, rahvuslik toit ja pidev suhtlemine kaugete sugulastega on vaid mõned näited. Siin elades ei kao hetkekski mure ka Ida-Ukraina sündmuste üle, sest tegelikult puudutab sõda ju ühel või teisel moel tervet maad.

Patrice Daniel on prantslane, kes elab Eestis juba kümme aastat. Mees on trendikas juuksur, tal on eestlannast naine ja peres kasvab kolm last. Ent kui Patrice siia tuli, oli tal hoopis muu eesmärk - tutvustada prantsuse juustu, saiu ja veine eestlastele ning üsna pea tekkis Tallinnasse väike vahva pood koos kohvikuga.

Daniele Monticelli on sündinud Milanos ja elab Eestis juba paarkümmend aastat. Täna on ta Itaalia uuringute ja semiootika professor Tallinna Ülikoolis. Daniele on pärit tüüpilisest itaalia perest, kus peetakse au sees tihedat seltskondlikku suhtlemist, käiakse lisaks sõpradele läbi ka majarahvaga ning elatakse põhimõtte järgi, kus ühe mure on kõigi mure. Seetõttu on kontrast põhjamaise vaoshoitusega üsna põnev.

Henton Figueroa on Tšiili aukonsul ja ärimees. Eestisse tuli ta kakskümmend aastat tagasi ja tänasel päeval ei kujuta enam ette, et kodu võiks olla kuskil mujal. Eriliselt armas on mehele Kivi-Vigala ja selle paigaga on ta seotud nii töiselt kui emotsionaalselt. Henton kohaneb jätkuvalt siinsete inimeste vaoshoitusega - näiteks vana aasta ärasaatmine olevat Tšiilis kordades lõbusam ja kärarikkam. Samas kuuluvad tema sõpruskonda ka teised rahvuskaaslased, keda on Eestimaa eri paigus kokku kaksteist.

Udmurdi rahvusest Svetlana Karm elab Eestis alates 1993. aastast. Pea kakskümmend aastat on ta töötanud Eesti Rahva Muuseumis teadurina ning töö mitmekesisus paelub naist jätkuvalt. Viimased aastad valmistab Svetlana ette soome-ugri püsinäitust, mis avatakse külastajaile selle aasta sügisel. Udmurditar leiab, et tema rahvus on eestlastega sarnane, ent väike vahe siiski olevat - udmurdid võtvat asju südamega, eestlased aga peaga.

Argentiinlane Josemaria Cameon Ariza elab Eestis 2002.aastast alates ja on tänase seisuga Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi juhataja. Mehe eesti keel on imetlusväärne. Lapsepõlv möödus Buenos Aireses ja perel tuli seal kolida neli korda - vastavalt sellele, kuidas lapsi juurde sündis ja senine kodu kitsaks jäi. Ilusad mälestused on pühapäevahommikustest missadest, kus käidi mõistagi kümnekesi - isa, ema ja kaheksa last.

Mihhail Kõlvart on ema poolt hiina juurtega korealane ja isa poolt eestlane. Sündinud Kasahstanis, tuli ta kolmeaastasena koos vanematega Eestisse. Korealastel on kombeks elada seal, kus pereisa end hästi ja koduselt tunneb. Ka teised korea tavad ja tseremooniad on Mihhaili tänases elus igati au sees. Lapse esimene sünnipäev ja ema 60. sünnipäev on uskumuste kohaselt ääretult tähtsad sündmused, mida tähistatakse mitmete spetsiaalsete rituaalidega. Oma suureks eeskujuks peab Mihhail kindlasti ema, kes oskas inimesi märgata ja aidata.

Tuntud arst Ferenc Szirko sündis Taga-Karpaatias, Kuningamaja nimelises külas. Ning meenutab oma lapsepõlve heldimusega - oli sugulasterohke, sõbralik ja turvaline aeg. Tartu Ülikooli minek tähendas iseseisva elu tormilist algust ning needki mälestused soojendavad hinge.

Udmurdi rahvusest Natalia Pyllu töötab täna Eesti Rahva Muuseumis giidi ja pedagoogina. Eestisse jõudis ta 1992.a ja õppima läks Tartu Ülikooli. Armastus meie kultuuri, inimeste ja keele vastu viisid siinse kodu loomiseni ja nii see jäigi. Ehkki mälestused oma armsast kodukülast Bagraš-Bigrast ja tõepoolest õnnelikust lapsepõlvest on ka praegu väga eredad. Natalia veedab iga-aastase suvepuhkuse kindlasti Udmurdimaal.

Eestis elav armeenlane Spartak Akopdžanjanil oli võimalus tulla Põllumajandusakadeemiasse õppima 1984.aastal. Siit algas ka tema armastus Eesti vastu. Ja ehkki Spartakil oli esialgu plaan siiski Armeeniasse tagasi minna, tõmbas selle kriipsu peale 1988.a maavärin, mis hävitas ka tema kodulinna Spitaki.

Herta Preema on Ingerimaalt pärit soomlanna, kes sündis Gatšina rajoonis Hampaala külas. Naine mäletab kuidas ema käis Leningradis piima müümas ja elati klassikalist talupoja elu. Nagu teisigi ingerisoomlasi, tabasid ka nende peret sõjaaegsed vintsutused. Kuidas lõpuks Eestisse elama satuti, seda Herta ei mäleta, sest kodus ei räägitud.

Eestis elav armeenlane Andranik Kechek on sündinud Jerevanis ning mäletab lapsepõlvest suurt ja sõbralikku peret. Elati konservatooriumi vastas ja läheduses oli ka ooperiteater - seega üsna inspireeriv ümbrus tulevasele pianistile. Vanemate initsiatiivil läks ta muusikakooli, et 1994.a juba tudengina akadeemilise vahetuse korras Tallinnasse tulla. Muusikaakadeemia tudengina läks Andranik ka tööle ja sellest hakkas tekkima ka mõte päriselt Eestisse jääda.