Ma Elan Siin | Vikerraadio | Err

Turan Oktain on rahvuselt aserbaidžaanlane ja oma isa-isade maal ka sündinud. Tema vanemad kolisid Eestisse, seadsid end siin sisse ja kohanesid suurepäraselt. Lapsed pandi eestikeelsesse lasteaeda ja kooli. Nende peres valitseb põhimõte, et oma elukohamaa keele, kultuuri ja kommete tundmine on elementaarne. Täna on Turain laste jalgpallitreener ja armastab oma tööd väga. Noormees on ühtlasi oma perekonnas kõige sportlikum inimene ning teab mõndagi ka tervislikust toitumisest.

Aneta Raa on Eestis elav mustlanna. Ta on pärit traditsioone väga hoolsalt järgivast perest ja see on naisele kaasa toonud üksjagu südamevalu. Seda, et mustlastel on kombeks juba 11-12- aastasele tüdrukule tulevase abielu mõttes "silm peale panna", võib pidada muidugi ka lõbusaks. Ent on asju, mis naljast kaugel. Nii otsustas neiuks sirgunud Aneta abielluda eestlasega. Isa ütles seepeale tütrest samahästi kui lahti ja pulma mõistagi ei ilmunud. Ema suutis siiski salaja korraks tütre laulatusel ära käia. Mõne aja pärast sündis poeg ja isa ei ilmutanud end jätkuvalt.

Pavlo Balakin sündis kaevurite linnas Donetskis. Tema isa armastas rääkida, et pole oluline, kas oled kaevur või muusik, peaasi on sihikindlus ja visadus. Pavlost sai muusik. Kõigepealt õppis ta Donetskis, hiljem laulis võimekas noormees Ukraina Rahvusooperi kooris. Kohtudes Mati Palmiga, sai ukrainlane aru, et soovib õppida tema juures ja 2008.aastal see soov ka täitus, sest noormees asus õppima laulmist Eesti Muusikaakadeemias.

Ekaterina Kornilitsina on venelanna, kes võiks eeskujuks olla nii mõnelegi siin elavale rahvuskaaslasele. Sündinud Nižni Tagilis, õppis neiu kõigepealt loomaarstiks. 2011.a tuli ta Eestis elavale sõbratarile külla ja sattus meie maast vaimustusse. Ning hakkas õppima eesti keelt. Sihikindlalt ja järjepidevalt ....Skype`i teel. Teda õpetas Mall Pesti, kes koostöös Tallinna Ülikooliga annab sel moel keeletunde. Edasi soovis Ekaterina juba jätkata haridusteed Tartu Ülikoolis ja eesti keel mitmekeelses ühiskonnas oli just see eriala, mis noort naist köitis.

Lia Arand on sündinud Gruusias ja tema isa on grusiinlane. Ema aga eestlanna. Kui 1992.a. algas Gruusia - Abhaasia sõda, põgenes pere Eestisse. Olles enne ka täiesti otseselt sõjaga kokku puutunud - naine mäletab suurepäraselt, kuidas tuli pikali viskuda, keldrisse või isegi bussi alla varjuda. Mälupilt, kuidas ümberringi vihisesid kuulid, ei taha meelest kaduda...Eestis peatuti esialgu tuttavate pool ja tasapisi hakati jalgu alla saama.

Kamille Saabre isa on egiptlane, ema aga eestlanna. Kuigi ema kasvatas tütart üksi, on tal isaga alati soojad suhted olnud. Isa uues peres Egiptuses on naine alati oodatud külaline. Kamille arvab, et emalt on ta pärinud loomingulisuse ja positiivsuse, isalt aga kartmatuse. Nii teab ta, et elus tuleb võimalikult palju ära proovida ja mängima peab suurte panustega. Lisaks kodu ja pere eest hoolitsemisele jõuab Kamille palju maalida ja on täna kahtlemata hinnatud kunstnik. Juttu ajas Haldi Normet- Saarna. Kuulake 29. aprillil kell 17.05.

Naily Saripova on sündinud Tallinnas läbi ja lõhki tatari peres. Peres, kus oli tähtsal kohal tatari keele rääkimine ja tatari kommete au sees hoidmine. Mõistagi rääkisid ja räägivad kõik pereliikmed ka eesti keelt ja tunnevad end Eesti kultuuriruumis väga hästi. Omalaadseid emotsioone tekitas Nailyle küll käik Venemaale esivanemate kodukülla - seal olid juured ja seal olid inimesed, kes läksid südamesse. Tatarlanna on lõpetanud Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia ning on tänasel päeval edukas pianist.

Anatoli Ljutjuk tuli 70ndatel Eestisse, et hakkata õppima Kunstiinstituudis. Samas oli noormehel ka soov põgeneda siit läände. Õige pea ta siiski sellest plaanist loobus ja asus õppima sisearhitektuuri. Ajapikku sai Anatolist siinsete rahvuskaaslaste juhtfiguur ja Ukraina Kultuurikeskuse looja. Täna on Anatoli keskuse juhataja, samas ka Ukraina Kreekakatoliku Kiriku Koguduse asutaja Tallinnas. Tänu temale on ukrainlaste kultuurielu Eestis aktiivne ja kaasa löövad ka teistest rahvustest huvilised. Anatoli Ljutjukiga ajas juttu Haldi Normet-Saarna.

Tallinnas elav Marianna Makarova on ühest küljest eesti-vene päritolu, teisalt on tema kauges suguvõsas ka ukrainlasi. Noor naine on kõrgelt haritud ja pädev nii politoloogias, psühholoogias kui sotsioloogias. Täna töötab ta Integratsiooni Sihtasutuses uurimisvaldkonna juhina. Kodust tuli kaasa teadmise, et perekonna kokkuhoidmine, vastutusvõime ja ka iseseisvus on ülimalt väärtuslikud omadused. Marianna abikaasa on venelane, kes samuti räägib väga hästi eesti keelt.

Elvi Nassar on setu. Setud on eestlaste etniline rühm. Seejuures on nad sedavõrd omapärased ja iseseisvad, et nende olemasolu selles sarjas on igati õigustatud. Elvi sündis Ida-Setumaal Tsäältsüvä külas - paigas, mis täna asub teisel pool Eesti-Vene piiri. Eestisse jõudis Elvi 1972.a. pärast Petseri 2. keskkooli 8. klassi lõpetamist. Teda huvitasid kirjandus ja kunst ning tütarlaps otsustas minna Tartu Kunstikooli katsetele. Kooli sissesaamine oli tõeliseks rõõmupäevaks. Hiljem tuli Tartu Ülikool ja ajaloo eriala.

Ryosuke Kurahashi on Eestis elav jaapanlane. Vanemad panid poisi juba maast-madalast muusikat õppima ja see kandis ka vilja. Muusikaõpingutega sidus Ryosuke end ka pärast keskkooli. Ühel ilusal päeval rääkis ta Tokyo Filharmoonia peadirigendile, et sooviks minna välismaale õppima. Shifuru Matsubara soovitas soojalt Eestit, kus polevat veel ükski jaapanlane koorimuusikat õppinud. Vaatamata kõrgetasemelisele muusikaharidusele.

Tobias Koch sündis Ida-Berliinis ja mõne aja pärast kolis pere kaunisse Potsdami. Sealsed paleed on maailmakuulsad ja kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse ning Tobias sai sest ilust osa juba maast-madalast. Vanemad kasvatasid pojas teadmist, et elus on palju võimalik saavutada, kui vaid tõsiselt tahta. Eestisse tuli sakslane algul tudengina, hiljem aga juba tulevase abikaasa Helenaga.

Luciné Alaverdian on sündinud küll Tallinnas, ent kuni kuuenda eluaastani elas Armeenias vanavanemate ja tädide-onude hoole all. Tema vanemad jäid Eestisse, et hoolitseda nõrga tervisega noorema õe eest. Luciné teadis maast-madalast, kuidas hoolitseda haigete lähedaste eest ja leida viise nende olukorra parandamiseks. Vanemad õpetasid talle, et iga väljakutse on uus teekond inimese arengus ning igas olukorras on perekond alati toeks.

Eesti üks tuntumaid teatrikunstnikke Rosita Raud on tegelikult leedulanna. Vilniuses sündinud ja kuulsa Leedu teatri tollases atmosfääris üles kasvanud. See lummus saadab Rositat praeguseni. Õppima otsustas ta minna Leningradi, mis oli nõukaaja suur metropol ja on omal moel seda mõistagi ka nüüd. Tudengipõlves kohtus ta eestlase Rein Rauaga - tänase intellektuaali, kirjaniku ja polüglotiga.

Armen Šahbasjan sündis Jerevanis ja tuli koolipoisina 80-ndate alguses koos vanematega Tartusse. Põhjus oli perekondlik - tema vanem õde õppis Tartu Ülikoolis ja vanemad ei tahtnud, et noor neiu üksi võõras linnas elaks. Pärast keskkooli läks noormees edasi EPA-sse, täna aga töötab hoopis IT- valdkonnas. Armen tegutseb aktiivselt Armeenia Pühapäevakoolis ja käib ka muidu oma rahvuskaaslastega tihedalt läbi.

Irina Rešetnikova sündis Udmurdimaa pealinnas Iževskis. Ema tavatses tütrele rõhutada usina õppimise tähtsust, isa armastas korrata, et tasuta präänikuid pole olemas. Noor naine tuli Tartu Ülikooli hõimurahvaste programmi toel. Tartusse elama ta jäigi, sai selgeks eesti keele ja peab tänasel päeval kooliõpetaja ametit. Ilma rahvuskaaslasteta Irina muidugi elu ette ei kujuta, nii lööb ta kaasa udmurdi ansamblis "Yumsh-a-n-Gur". Saate tegi Haldi Normet-Saarna. Kuula 18. veebruaril kell 17.05.

Uta Kührt on sündinud Saksamaal ja üles kasvanud maalilises Biberachi linnas. Kõrgharidust läks neiu omandama Konstanzi ja sealt sai alguse ka tema suhe Eestiga. Konstanzi Ülikool ja Tartu Ülikool vahetasid omavahel tudengeid ja Uta tegi TÜ-s läbi oma praktikaseminari. Talle hakkas Tartus meeldima ja kui siia liita veel 2001.a noortelaagri muljed Viljandist, oli Eestiga sinasõprus sõlmitud.

Pavla Repkina - vene rahvusest vanausuline on sündinud Peipsi ääres Sipelga külas. Sinna kanti kolisid tema kauged esivanemad elama juba 17.sajandil. Nõnda pagesid nad tagakiusamise eest, mis tabas neid keeldumise tõttu Vene Õigeusu Kiriku reformidest. Pavla meenutab oma helget lapsepõlve ja toredaid külainimesi, kes kõik olid vanausulised. Üheskoos tähistati kõikvõimalikke pühi ja viidi läbi meeleolukaid rituaale. Täna on naine pensionär, elab Tallinnas ja tema õlul on Vanausuliste Kogudusega seotud tegemised. Rõõmsameelse Pavla Repkinaga ajas juttu Haldi Normet-Saarna.

Kateryna Levkovska on ukrainlanna, kes kohtus oma tulevase eestlasest abikaasaga Kiievis. Kui mehel tööleping seal lõppes, tuldi üheskoos Eestisse. Esimesed kaks aastat olid kõige raskemad, kuna ukrainlanna arvas, et saab siin hakkama inglise või vene keeles. Selgus, et eestlased räägivad seltskonnas siiski vaid eesti keelt. Kateryna läks seepeale Tallinna Keeltekooli ja osutus üle keskmise andekaks - keel sai ruttu selgeks ja tänasel päeval räägib naine seda täiesti soravalt.

Džanna Šahbasjan on rahvuselt armeenlanna ja sündinud Jerevanis. Seal möödusid tema lapsepõlv ja kooliaastad. Ülikooli soovis tütarlaps aga minna Tartusse, sest nii nende peres kui ka sõprade hulgas oli Eesti- armastus tollal suur. Nii ka läks ja Tartu Ülikoolis lõpetas armeenlanna füüsika eriala. Temast sai õpetaja ja tänasel päeval leiab naine, et keeleandega pole teda suurt õnnistatud. Ikkagi füüsik...