Kajalood | Vikerraadio | Err

"Ei pea kogu aeg poliitilist teatrit tegema. Ka sellistest väärtustest nagu haridus, armastus, ohverdus, julgus peab teater publikuga rääkima," ütleb Velvo Väli, Rakvere teatri juht ja näitleja.

Miks meie väheseid putukafotograafe, äsja Erik Kumari looduskaitsepreemia pälvinud bioloog, professor Urmas Tartes pole kunagi nõelastatud putukakogu teinud, vaid on neid oma isa eeskujul lapsest peale üksnes pildistanud? Sest see on üks tema põhimõtteid.

Viimased kolmkümmend aastat on Tartu Ülikoolis igal aastal üks tuntud loomeinimene pidanud kahe semestri vältel loenguid vabalt valitud teemal.

Ameerikast Eestisse lennanud ja siin koos Vanemuise orkestriga kolmel kontserdil esinenud fagotivirtuoos Martin Kuuskmann tunnistab, et "ei" on kõigest "ei", ja et seinad on selleks, et neist läbi minna. Kuuleme, kuidas tema on seda teinud.

"Ma näen pargis Euroopa igivana kultuuri," ütleb kunstiajaloolane Juhan Maiste. "Park on inimeseks olemise, kristlaseks olemise võrdpilt. Ma tunnen end selles keskkonnas eurooplasena," lisab ta.

"Ma läksin ülikooli teadmisega, et ma pean õppima eesti keelt, sest juba lapsena teadsin, et ma ei taha elus midagi muud teha kui tõlkida."

"Ma tahaksin kellegagi rääkida," pihib teismeline psühhoterapeudi vastuvõtul, "aga ma ei tea, kellega, ja ma ei tea, millest".Nii kirjeldab Ly Seppel-Ehin, praegu nõustaja-psühhoterapeut, tüüpilisi kohtumisi laste ja noortega. Neist vestlustest kirjutas ta raamatu "Ma kuulan sind".

"Meie publik on suhteliselt leplik, jalgadega väga palju ei "aplodeerita"," ütleb ligi neljakümne aastase näitleja- ja lavastajakogemusega Peeter Tammearu.

Eelmise aasta jaanuarist alates Orchestre de Paris' koori kontsertmeistrina tegutsev Ingrid Roose viis ellu oma eesmärgi, juhatada Pariisis Veljo Tormise tsüklit "Unustatud rahvad".

"See on minu südame kutse," põhjendab loodusfotograaf Remo Savisaar, miks ta sageli juba poolest ööst metsa või mereranda sõidab ja seal mõnikord kaksteist tundi vaikselt varjes passib, et mõnd haruldast lindu või looma pildile saada.

"Mulle on alati meeldinud rasked ajad," ütleb eelmisel sügisel A le Coq'i kontserni juhtimisest taandunud Tarmo Noop.

"Avatuses on alati midagi haavatavat ja see hirmutab," ütleb oma esikromaani "Vaadates ööd" saateks luuletaja, tõlkija ja nüüd ka prosaist Carolina Pihelgas. "See on inimeseks olemise paradoks --- tahaks ennast kaitsta, samas tahaks lähedust, olla mõistetud," lisab ta.

Seekord võõrustame naist, kes on võtnud nõuks Eesti kaardi tuleval aastal pea peale pöörata, nii et Põhja-Eesti asemel on kõigi tähelepanu keskmes Lõuna-Eesti 19 omavalitsust ja Tartu.

"Ma tahtsin teha lavastust, mis kompab vaataja vastuvõtupiire," ütleb Taavi Tõnisson, kui räägime tema uusimast lavastusest, publikumagnetiks kujunenud "Plekktrummist" Noorsooteatris.

Ma väga usun, et kui oma unistuste täitumise nimel ohverdusi teha ja pingutada, siis on kõik võimalik, ütleb Sten Saluveer, kui küsida, kuidas temast sai maailma suurima filmituru, Cannes'i festivali juurde kuuluva Marche du Filmi strateegiline nõustaja ja ühe alaprogrammi juht.

Nende seast, kes tuleval nädalal presidendilt auraha vastu võtavad, palusime saatesse Jaak Lõhmuse. Ta on kui Eesti filmi elav ajalugu, mäletab ammuste aegade inimesi, filme, isegi seda, et PÖFF oli algusaegadel nn. kampsunifestival.

Ma olen nii kaua teatris, kui suudan igast uuest rollist vaimustuda, ütleb Rakvere teatri ligi 30-aastase lavastaažiga näitleja Ülle Lichtfeldt.

Eesti kirjanduse tähtpäeva nädala lõpetuseks palusime külla Tammsaare romaanipreemia värske laureaadi, luuletaja ja prosaisti Tõnu Õnnepalu.

Eesti teatri ajaloost annab tikutulega otsida teist nii paljusid võro- ja setokeelseid ja -meelseid lavastusi teinud meest kui on Ain Mäeots. "Lõuna-Eesti veri vemmeldab," ütleb ta ise selle kohta. Sealt saab ta oma väe.